Särisevalt sarmikas tantsuõpetaja Monika Tuvi täitis oma lapsepõlveunelma – sõitis Disney kruiisile. Muinasjutulist seiklust tegid kaasa pojad Benjamin ja Samuel ning tantsutreenerist kamraad Rainer Rebane. Traveller lendas üle lombi, et vahetud muljed otse Ameerikast kinni püüda.
Miami särab varakevadises päikeses, jalutuskäiku kostitavad mõõdukad tuuleiilid. Ideaalne ilm, et märkamatult saada päikesepõletus ja alustada kruiisi Kariibi merel. Viimaseks on kohale tulnud tantsuõpetaja Monika Tuvi oma laste Benjamini ja Samueliga ning peresõbra, kaldkriips lapsehoidja kaldkriips tantsutreeneri ja Duracelli jänese Rainer Rebasega.
Esimesena tervitab meid viieaastane Ben, kes otsib palmide vahel usinalt sisalikku taga. Kümneaastane Samuel koksib kendamapalli ega näi sugugi alles 20 tundi tagasi Miamisse jõudnud olevat. Kogu seltskond on mõnusas ärevuses Disney kruiisi ees, mis siit peagi alguse saab. Seni tuleb veel intervjuu üle elada ja kohaliku eluga tutvust teha.
„Siiatulek läks hästi,“ sõnab Monika kerge väsimusnoodiga hääles.
„Poisid olid tublid,“ kiidab Rainer. „Emme sai isegi beauty sleep’i (iluund – P. M.) teha, kui Reps tegeles kuttidega.“
Monika naerab kavalalt, kui tuleb välja saladus, miks Rainer reisikaaslasena nii armastatud on.
Monika on Miamis esimest korda, Rainer teist. Ameerikas on nad mõlemad korduvalt käinud. „Sam oli kuuekuune, kui tulin siia esimest korda üksinda. Mees (Jaan Kirsipuu – P. M.) sõitis veel aktiivselt rattaga ja oli samal ajal Indias. Mulle tundus põnevam beebiga Ameerikat avastama tulla.“
Kümme aastat hiljem on Monika Ameerikas kahe lapsega ja mitte ainult nende pärast. „Disney on minu enda lapsepõlveunistus, mida ise ei saanud kogeda,“ tunnistab Monika ausalt. „Disneylandis oleme käinud mitu korda, Hongkongis ja Pariisis. Kui kuulsin, et Disneyl on ka kruiis, siis tundsin kohe, et sinna peab saama. Lapsed on ka täpselt selles eas, et üks pole liiga vana ja teine liiga noor. Rebasel oli Billundis (Legolandis – P. M.) legoklotse igav vaadata ja nii otsustasimegi tema ka kaasata ja siia tulla. See on osaliselt enda unistuse realiseerimine.“ Rainer noogutab naerdes kaasa.
Monika jaoks pole lastega reisimine kunagi probleem olnud ja väikeste kamraadidega on kümneid riike läbi kimatud. „Kui näen noori vanemaid, kes esimest korda lastega reisivad, siis tahaks neid kohe toetada. Kui laps kisab, siis ega see teisi nii palju ei häiri kui ema ennast,“ sõnab Monika, mille peale Rainer ägedalt pead raputab. „Reisisime esimest korda Samiga Austraaliasse, kui ta oli pooleteisekuune. Toitsin lapsi rinnaga kahe aastani. Kogu aeg olid värsked piimapaagid kaasas ja pole selles (lastega reisimises – P. M.) midagi keerulist,“ tõdeb naine lõbusalt.
Katastroofiline suusareis Slovakkias
Monika jaoks on kolme sorti reise. Lastega reisidele minnakse lustima. „Eelistatult koos Rebasega. Ta on hea sõber, kaaslane ja vahel ütleme, et isegi kolmas poeg, kes trallitab koos väiksematega.“ Tantsutreenerid mugistavad naeru.
Teist sorti reisid on Monikal Raineriga kahekesi, mis on mõeldud täielikuks lõbutsemiseks. „Siis me šoppame hullult ja käime trennides ideid kogumas. Kui tagasi tuleme, siis on õhhh!“ Monika haarab kümne küünega tooli käetugedest kinni ja näitab vaevu talitsetud erutust. „Hullult saab inspiratsiooni. Kaks-kolm aastat oleme käinud kevaditi Riminis, mitmetel kordadel USAs. Los Angeleses on International Dance Academy, kus võid tundi hüpata ja trenni kaasa teha.“
„Kakao (Monika hüüdnimi – P. M.) viis mind esimest korda LAsse,“ sõnab Rainer. „Me olime vaimustuses, käisime toidupoes ja vaatasime, KUI suured olid kõik kogused, krõpsupakid, šampoonid.“ Mees kiljub erutatult esimest Ameerika-reisi etendades.
Sellel reisil kutsuti neid ka kohalikku perre tänupüha tähistama. Lihtsad eestlased ei aimanud, mida see traditsioon tegelikult tähendab. „Mõtlesime, et äkki ainult süüakse ja palvetatakse, alkoholi ei jooda. Kui aga lõpus avati suur baarikapp, siis oli HALLELUUJAA,“ lõõritab Monika ooperiprimadonna häälel.
Lõpuks meenub naisele, kuhu loetelu pooleli jäi – kolmanda reisimisviisi juurde, milleks on rännakud mehega. „Rebasega on väga lõbusad reisid, aga mehega on lõbusad avastamisreisid. No mees ju ei tule minuga vou-vou tegema,“ ütleb Monika rusikatega õhus vehkides ja tantsimist imiteerides. „Me käime eri rada. Lastega reisid on riskivabad, mehega teeme läbi rohkem seiklusi ja ekstreemsusi. Rebasega on ühised huvid tantsimine, šoppamine ja show. Kui Jassile (elukaaslane – P. M.) ütlen, et läheks muusikali vaatama, siis ta vastab, et sinna lähed sa ju Rebasega. Ja ta pole üldse selle vastu ja on tänulik, et mul on selline sõber, kellega koos saan asju teha ja käia kohtades, kuhu tema ei kipu. See pole Rainerile ka kohustus.“
„Ei ole vä?“ torkab Rainer käsi puusa lüües.
Vahepeal tuleb Ben emmelt küsima, kas nüüd oleks aeg minna sisalikku otsima. „Kui mul oleks emmemeeter peal… Emme, millal me kohale jõuame, emme, kas saab süüa, emme…“ ohkab Monika.
„Emme, emme, emme,“ norib Ben ema kaisus vedeledes edasi. Naine musitab õrnalt poisi pead.
„Ega enam tahagi lastega kaugele lennata. Paar viimast aastat oleme käinud Tenerifel ühes ja samas kohas, kus lastele väga meeldib, ning sellest piisab. Seal tegeletakse lastega, toimuvad võistlused. See on nagu spordilaager.“
Kui rääkida kehvast reisikogemusest, siis meenub möödunudtalvine suusareis Slovakkiasse, kus naine kas lennukist või laenatud kiivrist täid juustesse korjas. „Ühel hommikul pesin hambaid ja kreemitasin nägu. Järsku vaatan, et mingi vend jalutab mul patside vahel. Ma hakkasin reaalselt röökima. Ma pole veel kunagi näinud, et mu mees nii kiiresti teisest toast minu juurde tormab,“ purskab Monika naerma. „Mul on sellega kohutav lapsepõlvetrauma, kui sain täid ja ema lasi tihlavossi pähe, kuna muid vahendeid polnud, ning istusin, ujumismüts peas. Seekord tõi mees apteegist rohtu, mida oli vaja 15 minutit peas hoida. Ma hoidsin tund aega, et tulgu või juuksed peast. Lihtsalt karjusin nutta.“
„Kakao kirjutas mulle SMSi, et tema suurim õudusunenägu sai teoks,“ meenutab Rainer. „Tegime siis Facetime’i (videokõne – P. M.) ja küsisin, et mis kilekott sul peas on. Tema nuttis, et sai täid.“ Mõlemad möirgavad naerda.
Vähemalt oli juhtumist niigi palju kasu, et terves kuurordis tehti kiivritele täitõrje. „Sõitsime reisi lõpus lennujaama lähedale teise linna. Kogu aeg kontrollisin ka poiste päid, et midagi ei oleks. Olin juba rahunenud, tuju hea ja järsku näen, et Bennul mingi must täpp juuste peal. TÄI! Mul oli nii paha, et hakkasin öökima. Täiesti õudne! Ma pesin kodus terve talve profülaktika mõttes nii endal kui ka poistel päid täišampooniga. Mul oli pärast seda täiesti foobia, et kohe, kui kuskil täppi nägin, kargasin turja. Jass naeris ja ütles, et see pole maailma lõpp… aga ta ise on KIILAKAS!“
Ometi on Monikal suusareisidesse endiselt veel usku ja ta läheks uuesti lumistele nõlvadele. Küll ehk mitte Slovakkias.
Rohkem kohalik kui turist
Monikaga on lõbusad juhtumised reisidel alati garanteeritud. Vahel ei pea ta selleks isegi mitte midagi tegema. „Kuubal või Dominikaanidel peetakse mind kohalikuks. Enamasti oli nii, et vaadati, et valged rikkurid tulevad, kõik lastakse viisakalt sisse, ja minu ees kolksatati uks kinni, sest paistsin lapsehoidja moodi välja. Kui sõitsin rendiautoga hotellipiirkonnast välja, siis tagasitulekul tervitati valgeid turiste – Yes, hello! –, ja minu nina ees lasti tõkkepuu alla, sest lapsehoidja saabus. Lõpus oli f…, ma tahan koju! Kodus kõik tõkkepuud tõusevad!“ rõkkab Monika naerda. Ka hommikustel jooksuringidel hakkas naine ID-kaarti kaasas kandma, et rannast piiratud hotellialale tagasi pääseda, sest ega kohalikel, kelle moodi Monika oma tumeda jumega välja näeb, ju sinna asja pole. „Ka Ameerikas olen ma rohkem nagu kohalik, mitte nagu need venelased,“ viitab naine naerdes reisikaaslastele.
Venemaast rääkides – üle 40 riigis käinud Rainer unistab sinna minekust. „Aga selleks on mul vaja kedagi, kes räägib vene keelt paremini kui mina,“ ütleb mees Monikale õlale patsutades. Naine aga unistab hoopis Rio de Janeiro sambakarnevalist. „Tahaks sinna 2021. aastal tantsima minna. Saaks uued tissid ja mõned kilod alla, siis võib minna,“ lõkerdab Monika südamest naerda. „See on mul oma nali. Et kui midagi on siin elus veel tegemata, siis tissioperatsioon ja sambakarneval.“ Viimane on aga päris reaalne plaan ja selleks, et professionaalsete tantsijate ridadesse pääseda, on Monikal kontaktid välja otsitud. „Tuleb kaks nädalat varem kohal olla ja harjutamas käia. Turistisektorisse saaks samuti minna, kus tehakse kiirõpetus, aga ma tahaks päristantsijatega koos osaleda. Ma ei jõua oodata, et 2020 juba läbi saaks, sest 2021 tõotab tulla põnev!“
Tegelikult armastab naine üha rohkem ka kodusolemist. „Olen täielik koduloom. Äge on reisimas käia, sest siis hindan kodumaad veel rohkem. Võin maksimaalselt kaks nädalat ära olla ja seejärel jään juba igatsusest haigeks. Kui olime kord üle kahe nädala ära, tegi Sam koju jõudes seinale musi, kallistas ja ütles, et ma nii igatsesin sind. Vot, ma olen samasugune!“
Kuigi perepea ohtrad rattavõistlusreisid on nüüd lõppenud, paistab Jaani viies poeg Ben lõpuks spordigeene edasi kandvat ja hakkab suvel võistlustel ringi vurama. „Jee…“ hõikab Monika väikese sarkasminoodiga.
Parim puhkus Otepääl
Seni, kuni Rainer jaksab Monikat kodust välja vedada, rokib dünaamiline duo veel piire murda ja koduloomastumisest pole juttugi. „Rebane on hull planeerija,“ pööritab Monika silmi.
„Mitte niiiii hull… Aga plaan peab olema!“ vaidleb Rainer vastu.
„Kui küsiti, et kuidas te Istanbulist edasi lendate, siis ütlesin, et ma ei tea. Ma ei pea teadma, sest olen koos Rebasega. Kõnnin lihtsalt ringi ja olen jumalast muretu,“ rõõmustab Monika.
„Keegi peab ju pea olema!“ torkab mees vahele.
„Orgunnin vaid siis, kui on minu vastutada, ja saan suurepäraselt hakkama. Lihtsalt Rebasega koos olen selline,“ ütleb Monika, lastes keele suust rippu ja vajudes toolile lödiks.
Reisikaaslaste teed lähevad lahku üksnes Otepääle minnes. „Rebane ei taha tulla, sest seal on PUUGID!“ tögab Monika.
„Ma pole kanuutaja või soomatkaja. Olin kõik koolivaheajad vanaema juures metsas ja mul on see juba selge. Rohkem pole vaja,“ sõnab mees resoluutselt.
Kuid Monika, kes samuti vehkis lapsepõlves maatöid teha ega tahtnud kodus põõsaid ja peenraid nähagi, vaatas nüüd, et aiaäär on tühi ja lasi mõned aastad tagasi viljapuud ja põõsad istutada. „Vanem poeg (22aastane Mac – P. M.) ütles: ema, sa hakkad vanaks jääma. Mis järgmiseks? Kas maja taha tuleb kasvuhoone?“ purskab naine naerma.
Otepää väikse järve ääres võib Monika suure rõõmuga vananeda. Spaasid ja masse ei armasta ta nagunii. Kui hing ihkab möllu, siis korraldab ta seda ise. „Teen tantsurahvale laagreid, tantsime, treenime, teeme pulli, Rebane käib meelt lahutamas. Kuigi pärast on hääl ära ja olen rampväsinud, on see mulle puhkus, sest ma nii väga armastan oma inimestega koos olemist.“
Aga kui rääkida päris tõelisest igatsetud puhkusest, siis Monika võtaks raamatud kaenlasse, sõidaks üksinda Otepääle magama ja lugema.
Ben tuleb taas ema kaissu ja küsib viiendat korda, kas juba saaks minna sisalikke otsima.
Kui ainult need mehed omapäi hakkama saaks! Aga elu pole Kakaota ju üldse õige mekiga.
MONIKA JA KAMRAADID DISNEY KRUIISIL
Kokkuvõtvalt saab seda trippi kirjeldada ainult ülivõrdes. Oleme absoluutselt vaimustuses, sest tegevust ei olnud mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele. Reis kestis viis päeva, kaks täispikka päeva merel ning üks külastus Kaimanisaartel ja päev Disney Castaway Cay saarel.
Laeval olid mängud, show’d, kino, teater, muusikalietendused, pidu ja tunne, nagu oleksime liikuvas meelelahutuskeskuses, kus tegevusi jagus varahommikust südaööni.
Teatrisaalid, kinosaal, klubid, baarid, restoranid, laste mängutoad, tekil basseinid (18+ ala eraldi), suur jõusaal, kus toimusid ka rühmatreeningud, ja jooga rannas.
Ideaalne oli ka see, et laeval pole keelebarjääri. Isegi viieaastane, kes ei räägi inglise keelt, sai väga hästi hakkama ja temast saadi aru.
Lastele pannakse käe peale kiibiga kell, mille kaudu saab lapse liikumist jälgida. 10aastane sai ise vabalt ringi liikuda, viieaastane tuli mängutuppa viia ja talle ka järele minna.
Kõik on kruiisijatele maksimaalselt mugavaks tehtud, alustades toidust, joogist, rätikutest ja muust, millele peab puhkusel mõtlema.
Mulle on see seni olnud kõige lõbusam ja tegevusrohkem reis, mida lastega ette võtnud olen, ja seda just seepärast, et lastel oli tegevust ja nendega tegeleti maksimaalselt. Mina ise sain seejuures puhata ja isegi raamatut lugeda. Muidu vaatad kogu aeg laste järele, otsid neile tegevust, mängid ise nendega, aga sellel reisil on kõik organiseeritud ja see on tõeline puhkus kõigile.
MONIKA EREDAMAD REISIMULJED
1. Kesk-Aafrika Vabariik.
Käisin seal tutvumas oma isapoolsete juurtega. See polnud turismireis, vaid selline kogemus, mida ilmselt keegi teine kunagi ei koge. Seal on absoluutselt null turismi ja nägime kõige ehedamat Aafrika elu. Kuna see puudutas mind isiklikult, sest olen poolenisti sealt pärit, oli see reis kõige emotsionaalsem üldse. Ma reaalselt nutsin end igal õhtul magama.
Olgu öeldud, et inimesed seal on üleni rõõmsameelsed ja positiivsed ega kurda millegi üle, nad ei oska enamat tahtagi.
Seal avastasin, et olen ikka täiesti Eesti tüdruk, aga heade Aafrika lisadega. Nali on see, et Aafrikas nimetati mind valgeks tüdrukuks ja siin olen jällegi must.
2. Mehhiko. Kuna ma ei oska ujuda ja kardan vett, siis Mehhikos ületasin ennast palju ning tegin mehega mõned veespordi-ekstreemsused kaasa, mida ma pigem väldiksin. Seal nägime ka Cozumeli saarel Disney laeva randumas ning panin enda jaoks lukku, et lähen Disney kruiisile.
3. Kuuba. See oli väga lõbus, seikluslik ja meeldejääv reis elukaaslasega veel enne ühiseid lapsi. Kuubale tahaks isegi uuesti minna, siis oleks võrdlusmoment ka sees, kas midagi on pärast pikki aastaid ja lapsi muutunud või mitte.
4. Barbados. Meie kõige esimene ühine kaugem soojamaareis Jassi, tema poegade ja minu pojaga. Käisin seal allveelaevaga sõitmas ja mõtlesin, et suren ära. Olin kogu see tund aega paanikas. Täielik eneseületamine ja lollus, mida enam mitte kunagi ei teeks. Kohalik loodus, folkloor ja show olid see-eest vägevad.
5. Gruusia. Seal olid Jaani kohalikud jalgratturitest sõbrad, kes meid vastu võtsid ja kelle abiga nägime õiget Gruusia show’d. Meile korraldati lõunasöök, mis algas kell 13 päeval ja lõppes kell 23 või hiljemgi. Rohkelt sööki, jooki ja lõbusaid lugusid. Mind hämmastas, kui palju ilusaid tooste ja kõnesid need mehed suutsid öelda ja pidada. Kõige siiramad, lahkemad ja toredamad inimesed üldse. Gruusiasse läheks kindlasti uuesti.
6. Los Angeles. LA meeldib tohutult igas mõttes, seal on palju tegevust ja vaatamist. Kui läksin esimest korda LAsse trenni, siis oli beebi pärast tantsimisest pikalt paus olnud ja kartsin, et ehk pole piisavalt võhma, aga tantsida ma oma arust ju oskasin. Alustasin enesekindlalt esireast ja vajusin tunni jooksul aina tahapoole ja tahapoole, väiksemaks ja madalamaks, oleksin tahtnud tapeedi vahele peitu pugeda, sest olin nii koba.
LAsse on kokku tulnud terve issanda loomaaed, kus üks on andekam kui teine. Kõik õppisid nii kiiresti, aga mina olin mega kodjakas ja sain aru, et ka andetu. Pärast ei julgenud öeldagi, et olen tantsuõpetaja – täiesti häbi oleks olnud. Kogu maailma parimad tulevad sinna kokku ja loodavad, et neid märgatakse. Osta vaid ühekordne pass ja lihtsalt mine. Samas on seal workshop’id ja tunnid nii kõvadelt tegijatelt, kes teevad koreograafiat maailmakuulsatele artistidele, nagu Madonna ja Jennifer Lopez.
7. Otepää. Kolme sõidutunni kaugusel: järved, maastik, vaikus, rahu. Seal saab end tõeliselt välja puhata ja jälle teistmoodi akusid laadida.
Fotod: Pamela Maran, erakogu
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2020. aasta kevadsuvises numbris.
Teemad