Estraveli Lõuna-Eesti piirkonna müügijuht Pille Trumm jagab oma TOP 5 reisikogemust. Loe reisimälestusi ja vaata pilte.
Pille: “Minu Top 5 ei ole tegelikult pingerida, sest iga reis ja sihtkoht on eriline. Õnnestumine sõltub kõige rohkem seltskonnast, enda tujust ja vaimsest seisundist ning muidugi ka ilmast. Eestlaste hulgas on viimastel aastatel väga populaarseks kujunenud Aasia, Lõuna-Ameerika ja teised kauged paigad, (muidugi räägin siin ajast enne koroonakriisi, mis loodetavasti varsti jälle unustusse kaob). Samas on imeilusaid kohti ka tunduvalt lähemal, mõnetunnise lennuteekonna või suisa autosõidu kaugusel. Põhiliselt meeldibki mulle ja mu lähedastele lennata mõnda riiki, rentida auto ja avastada teele jäävaid paiku, tehes mõnes kohas pikemaid ja mõnes lühemaid peatusi. Teelolek on minu jaoks parim viis reisida. Panin siia kirja oma lemmikud just lähemal asuvatest sihtkohtadest.”
TOP 5:
1. ALPID
2. SLOVEENIA
3. MONTENEGRO
4. PELOPONNESOSE POOLSAAR KREEKAS
5. LÄTI
ALPID
Mäed ja eelkõige Alpid on mind alati võlunud, olgu need siis Itaalia Dolomiitide hallid saehambad, Šveitsi Appenzelli lainelised rohumaastikud roosade lehmadega, Austria kõrged lumised kurud ja tumedate kuusemetsadega kaetud nõlvad või Saksamaa muinasjutulinnakesed vahvärkmajadega ja lilleliste rõdudega. Alpides on järvede vesi alati rohe-roheline ja jõed on helesinised, läbides oma teel kauneid kanjoneid ning moodustades kõrgeid jugasid. Maanteed on väga käänulised, aga korralikud, autoga sõitmiseks üsnagi turvalised, kui just ülearu ei kihuta. Matkaja leiab siin alati ilusaid radu ja võrratuid vaateid. Prantsusmaal Provance´is ulatuvad Alpid praktiliselt mereni välja ja seal on võimalik ka rannapuhkust nautida. Alpikülakesed on hästi korras ja lillelised, inimesed sõbralikud, elu tundub muretu ja idülliline. Hinnatase on küll pigem kallivõitu, aga ei midagi enneolematut. Eks Eestigi hinnad astu jõudsal sammul ülespoole.
SLOVEENIA
Minu viimaste aastate suurim avastus ja lemmik on tilluke Sloveenia. Pindalalt on ta poole väiksem, kui Eesti, aga loodusliku mitmekesisuse poolest ületamatu. Siia ulatuvad Juliani Alpid, mille tipud on suvelgi lumised ja kõrgeim tipp Triglav on ligi 2900 m. Siin asuvad imelised mägijärved Bled ja Bohinj, sügavad kurud ja järsud kanjonid. Sloveenias on tohutud Postojna koopad, kuhu pääsemiseks peab kõigepealt maa all paar kilomeetrit spetsiaalse rongiga sõitma.
Võrratu elamus on köisraudteega sõita Velika Planina platoole, kus on säilinud sajanditepikkune lehmakarjatamise traditsioon. Igal kevadel tuuakse lehmad platoole ja talve tulekul viiakse alla tagasi. Karjuste majakesed roheliste nõlvade vahel näevad välja nagu idülliline Kääbikla.
Sloveenia linnad ja külad on väga puhtad ja korras, aiad on täis lilli. Siin on palju väikseid keskaegse ilme säilitanud linnakesi nagu Kamnik, Koper või Bovec. Ka pealinn Ljubljana oma kaunite jõeäärsete tänavate ja sillakestega, mõnusate kohvikute ja boheemlasliku õhustikuga väärib külastamist.
Sloveenias on merepiiri ainult mõnikümmend kilomeetrit, aga seda on osavalt rannapuhkuse huvides ära kasutatud. Soovitan kindlasti külastada võluvat veneetsiapärast linnakest Pirani, istuda kaunil rannapromenaadil mõnes heas kalarestoranis ja nautida tulede peegeldust õhtusel merel.
MONTENEGRO
Erinevalt Sloveeniast, mis on väga puhas ja korras, on Montenegros rohkem näha sovietiaegset pärandit, palju ehitatakse, hotellide tase on pisut kõikuv ja ka teede seisukord pole kiita. Seevastu loodusega on seda riiki eriliselt õnnistatud. Montenegro nimetus tuleneb sõnadest Must Mägi ja mägine on see maa tõepoolest. Kuigi riigi ühest otsast teise on vaevalt paarsada kilomeetrit, tuleb sõiduks arvestada õige mitu tundi. Mustaks kutsutakse seda maad aga tumedate mändide pärast, mis tihedalt mäekülgi katavad.
Mägisesse maastikku on kitsa ja sopilisena kiilunud Kotori laht. Kõige kaunimad vaated lahele on ümbritsevatelt mägiteedelt, aga tore on sõita ka piki käänulist mereranda, kus teele jäävad varjulised paadisadamad ja kaunid ajaloolised väikelinnad. Kotori sadamalinn ise on üks kaunemaid ja põnevamaid, mida olen külastanud ja see kuulub ka UNESCO maailmapärandisse.
Montenegro põhjapoolsetes mägedes on ka mõnusad suusakuurordid, külastamist väärivad Durmitori rahvuspark ja selle suurimad vaatamisväärsused – Must järv ja Tara jõe kanjon. Tara kanjon oma tõeliselt aukartustäratavate mõõtmetega on suurim Euroopas. Üle kanjoni viib hiiglaslik betoonsild.
Montenegrot on õnnistatud ka pikkade kaunite liivarandadega ja kristallselge mereveega ning tänu sellele pole see maa ka Eesti turistidele päris tundmatu.
PELOPONNESOSE POOLSAAR KREEKAS
Kreeka oma eheda külakultuuri, hõrgutavate söökide ja imeliselt kauni loodusega on vaieldamatult minu lemmik. Eriti ehedat Kreekat on võimalik nautida sõrmkindakujulisel Peloponnesose poolsaarel. Siin on kauneid linnakesi nagu romantiline marmorkõnniteedega Nafplion, mida ümbritseb tervelt kolm kindlust või avastamata pärl Monemvasia kõrgel kaljusaarel. Tee nende asulate juurde kulgeb piki mereäärt ja pakub väga kauneid vaateid kõrgetele mägedele ja allpool sillerdavale helesinisele merele.
Mida rohkem lõuna poole, seda karmimaks muutub loodus ja hajusamaks külad. Siin tasuks kindlasti külastada Dirose koopaid, kus saab paadiga sõita mööda madalaid võlvkäike ning uhkeid saale, mida kaunistavad mitmevärvilised stalagmiidid ja stalaktiidid. Kõrgel künkal poolsaare lõunatipus asub kummituslinn Vathia, kus elanikeks ainult mõned koerad ja kassid.
Ajaloohuvilistele on Peloponnesose poolsaar ammendamatu varaait. Siin on esindatud erinevad ajastud alates eelajaloolistest Mükeene varemetest, mille avastas 1874. saksa harrastusarheoloogist õnneseen Heinrich Schliemann, olles enne seda välja kaevanud kuulsa Trooja varemed praeguse Türgi territooriumil. Nagu Troojas, nii ka siin tulid maapõuest välja hindamatud aarded, muuhulgas kullast surimask, mille Scliemann arvas olevat kuulunud tuntud trooja sõdalasele Agamemnonile. Antiik-Kreekat esindab suursugune Epidaurose amfiteater, mis oli mõeldud kuni 13 tuhandele pealtvaatajale ja mille akustika on nii hea, et tagumisest reast on kuulda laval sosistamist. Bütsantsi impeeriumi ajast pärinevad kummituslinna Mystrase varemed ja veneetsia võimuperioodist Palamidi kindlus romantilises Nafplionis. Üks põnevaid ajaloolisi vaatamisväärsusi on Korintose kanal, mis eraldab Peloponnesost maismaast ja mille rajamist alustati juba Antiik-Kreeka valitseja keiser Nero ajal.
Loomulikult on siin igal sammul kauneid varjulisi randu ja mõnusaid tavernaid. Kreekas kehtib tihtilugu seaduspära: mida tagasihoidlikum ja kõrvalisem koht, seda maitsvamad söögid ja parem teenindus. Kreekast rääkides ei saa jätta märkimata kohalike elanike külalislahkust ja väärikat viisakust. Imeline maa!
LÄTI
Läti oleks võinud vabalt ka esimesel kohal olla. Ta asub nii lähedal, on nii põnev ja mitmekesine nii looduse, kui ajaloo poolest. Paraku piirduvad eestlased enamasti vaid Riia ja Jurmala külastamisega.
Lätimaal on pikk merepiir ja rannad on erinevalt Eesti omadest eranditult liivased. Mõnusaid ujumispaiku leiab nii siin, kui sealpool pealinna.
Loodus on siin suhteliselt sarnane meie loodusega, aga kuidagi suurejoonelisem. Kuigi Baltimaade kõrgem tipp on meie Suur Munamägi, on Lätis maastik rohkem liigendatud, mäed ja orud moodustavad suuremaid kontraste. Lätimaa jõed on laiad ja suursugused, jõeorud sügavad. Siguldas saab üle Gauja jõe sõita lausa gondliga.
Lätis on palju kauneid keskaegse ilme säilitanud linnu, seda eriti Kuramaal. Kandava, Talsi, Tukums, Aizpute on vaid mõned üksikud nimekirjas. Minu vaieldamatu lemmik on Kuldiga oma kitsaste munakivitänavate, hästisäilinud puumajade, uhke raekojaplatsiga, kesklinna majade vundamentide vahel voolava tillukese Alekšupite jõe, kaunite parkide, imelise Venta jõe joa ja kivisillaga. Võimsad Kuramaa hertsogid on endale ehitanud kaks uhket lossi Jelgavas ja Rundales, mille autoriks kuulus itaalia-vene arhitekt Rastrelli. Kõige laiemalt tuntakse muidugi Rastrelli tehtud Ermitaaži Peterburis. Rundale paleed on võimalik ka külastada, imetleda sealseid uhkeid ruume ja hästihooldatud prantsuse stiilis aeda.
Hoopis teistsugune õhustik on Latgale maakonnas, sarnanedes oma ehedate külade ja värvikate inimtüüpide poolest pisut ehk meie Peipsiveerega. Siin paistab kehtivat seaduspära, et mida mahajäetum ja vaesem küla, seda uhkem ja valgem kirik. Erinevalt ülejäänud, peamiselt luteriusulisest Lätist, on Latgales põhiliseks religiooniks katoliiklus ja rahvas seetõttu rohkem vanades traditsioonides kinni. Siinset majesteetlikku Aglona katedraali on külastanud sajad tuhanded palverändurid kogu maailmast ja isegi Rooma paavst. Ühtlasi on Latgale Läti kõige järvederikkam piirkond.
Riiast lääne poole minnes jõuame vanale Liivimaale. Kahjuks on iidsed liivi külad Košrags, Pitrags ja Saunags hakanud suvilaehituse tuules vaikselt oma ehedust kaotama. Kindlasti väärib aga külastamist Kolka neem, kus Riia lahe ja Läänemere veed kokku saavad. Siin piirkonnas on ka eriliselt ilusad ja suhteliselt inimtühjad rannad ning kaunid männimetsad.
Eesti piiriäärsematest paikadest soovitaksin kindlasti külastada kaunist Cesist, põnevat avastamist pakkuvat Ligatned, Araišu järvekindlust, idüllilist suvituslinna Aluksned ja imposantseid Sietiniezise liivakivipaljandeid Valmiera lähedal.