Sri Lankal võib vabas looduses trehvata mitut looma- või linnuliiki, mida meie oleme harjunud vaid loomaaias nägema. Mõnda looma kohtab aga sealgi tehistingimustes. Loodetavasti on merikilpkonnade haudejaama ja elevandide orbudekodu sihiks loomade kaitsmine, mitte nende arvelt teenimine, arutleb Sri Lankat külastanud Janika Ritson.
Pikka iga sulle, merikilpkonn!
Merikilpkonnade haudejaamad Sri Lanka lõunarannikul on heategevusprojektid, mis vabatahtlike töö ja annetajate abiga seisavad selle eest, et Sri Lankal ka aastate pärast kilpkonni jaguks. Kaitsta tuleb neid olendeid ei kellegi muu kui inimese eest. Nimelt levib paljudes Aasia riikides veel endiselt müüt, et kilpkonnade pikaealisust on võimalik inimestele üle kanda; tuleb vaid elu jooksul võimalikult palju kilpkonnamune sisse vohmida. Seadusega on munade korjamine ja söömine ning nendega äritsemine ammu keelatud, kuid sellest on vähe abi. Pimeduse saabudes algab läheb rannas vilgas tegevus – pikka iga ihalevad kohalikud otsivad mune. Õnneks pakuvad neile konkurentsi teistsuguse mõtteviisiga kohalikud, kes korjavad mune haudejaama viimiseks.
Haudejaamas pistetakse munad liiva sisse inkubaatorisse. Koorunud pojad ronivad sealt ise välja ja viiakse siis spetsiaalsetesse basseinidesse kosuma. Sealt edasi viib teekond juba ookeani. Kilpkonnadel ei ole järeltulijatega sugugi lihtsad lood, sest statistika on ehmatav – tuhandest koorunud munast jääb ellu vaid üks kilpkonn. Ülejäänud saavad hukka kas teiste loomade-lindude saagina või inimese käe läbi.
1986. aastal rajatud Kosgoda merikilpkonnade päästeprojekti pisikeses haudejaamas Galle linna lähistel koorub kuus üle 2000 kilpkonnabeebi ja kokku on 30 aasta jooksul päästetud 759 000 kilpkonna. Ilmselt on see ka üheks põhjuseks, miks sealkandis õnnestub ujudes-snorgeldades sageli väga lähedalt merikilpkonni näha.
Haudejaam on muidugi omakorda turismiobjekt. Umbes kuueeurose pileti eest saab giidiga ekskursiooni, mille käigus näeb haudeplatse ja erinevas vanuses kilpkonnabeebisid. Paaripäevased kilpkonnalapsed on tikutopsisuurused ja mahuvad peopessa. Täiskasvanud loom, kes elab kuni 50aastaseks, on sõltuvalt liigist poole- kuni paarimeetrine ja kaalub kuni 160 kilo.
Lisaks poegade kasvatamisele tegeleb päästeprojekt ka vigastatud kilpkonnade päästmise ja raviga. Nii võib basseinides hingitsemas näha suuri loomi, kes on õnnetul kombel kalavõrku kinni jäänud ja kellelt kalurid halastamatult loiva küljest lõiganud. Võrk jääb ju terveks! Puuduva loivaga merikilpkonn on aga hukule määratud – tasakaal läheb paigast ära ning kilbi alla koguneb õhk, mis ei lase tal enam sukelduda. Ravile viidud kilpkonnal õnnestub enamasti uus loib kasvatada. Kui doktorilt heakskiit käes, ootab teda taas ookean.
Orbudekodu elevant kui vaatamisväärsus
Teine Sri Lankal külastamist väärt loomapäästeorganisatsioon on Pinnawala elevantide orbudekodu. See on paik, kus elab mitukümmend džunglist päästetud elevanti. Enamik neist on ema poolt hüljatud, kuid elevandid ei saa kuni viieaastaseni iseseisvalt hakkama. Teine osa on vigastatud või sandistunud loomad, kes vajavad ellujäämiseks ravi.
Pilet orbudekodusse maksab turistile 15,5 eurot ning lubab suurel alal ringi jalutada ja teatud kellaaegadel näha elevantide ujutamist ja söötmist (sh vandibeebide pudelitoitmist).
Suurest territooriumist hoolimata meenutavad elutingimused loomaaeda. Päeva veedavad elevandid kitsastes tingimustes, olles klõpsuvate kaameratega turistide vaatamisväärsusteks. Ujuma-pesema viiakse loomad suures kolonnis. Linnatänavat läbivad seitsekümmend suurt ja väikest elevanti võtavad sõnatuks.
Loomad näivad nautivat jões sulistamist. Üleni vette pikali visanud hiiglaslik elevant, vaid londiots hapnikku püüdmas, on vägev vaatepilt. Samas ei saa jões ringi uitamise vabadust nautida kõik loomad – karjajuhid on ketiga kaljunuki külge seotud ning loomatalitajad on valvel ning valmis iga hetk konksuga äsama.
Vähemalt elevantidega ratsutamise ja nende seljas ujumise teenust siin ei pakuta. Küll aga pool kilomeetrit eemal. Võta kinni, kas orbudekodu mõtleb ainult loomade heaolule või varitseb ülla eesmärgi taga ikkagi kasumiahnus. Igal juhul on Pinnawala elevantide orbudekodust saanud Sri Lanka külastatavaim vaatamisväärsus.
FILMISOOVITUS: “Racing Extinction” on ülipõnev film liikide väljasuremisest (2015, režissöör Louie Psihoyos). Isegi kui sa pole suurem loomasõber ja looduskaitsja, saad väärt elamuse.
Kui Sri Lanka Sulle huvi pakub, loe ka blogilugu Sri Lanka: võimalik, et maailma parim saar.
Teemad