Igast suusakeskusest leiab sõna otseses mõttes nurgataguseid, kus on pehme lumi, aga mis pole hooldatud turistilõksud, kuid on siiski lubatud kohad, kui pole just looduskaitse all või kui sa üle madalate puude ei sõida. Loodus on neis hoopis teistsugune, lisandub vaikus ja eks natuke närvikõdi ka.
Mis seal salata, olen neisse turistegi vedanud ja seda rohkem tunnevad inimesed elamusest rõõmu – üksi ei julge nad sinna minna, aga kui enese alahindamisest võitu saab, siis on elamusel ka jumet.
Näiteks murdmaasuusakohana tuntud Davos Šveitsis on selline koht, kus saab pea kõigi mägede pealt lõpetada suusapäeva igal õhtul erinevas külas, kuhu ei lähe ühtegi hooldatud rada ja kust ei tule tõstukid tagasi. Seal ootab väike pubi, kus teed söögi ja veini ning kui lõpetad, on väljas juba pime. Tagasi tuled hoburakendi või suusabussiga.
Retked tundmatusse
Minu jaoks ongi suusatamise uus võlu meelitada inimesi kohtadesse, kuhu nad ise minna ei julge. Kui kutsud sinna eestlast, kurdab ta sageli, et ei saa hakkama, pole kunagi proovinud jne. Aga selleks sa ju tuledki, et proovida! Ettepaneku teen muidugi ikka sellistele, kellest näen, et nad ikka hakkama saavad.
Mis seal salata – palju suusatanutel on Euroopa suuremad ja paremad keskused kõik läbi käidud ning tekibki küsimus, kuhu edasi minna. Aga igas keskuses on palju avastamata võimalusi, peab lihtsalt julgema neid ära kasutada!
Rääkimata tõelistest ekstreemsustest pelgab eestlane sõita ka nendes kohtades, mis pakuvad vaid natuke närvikõdi. See ei ole tegelikult midagi kohutavat, ei nõua spetsvarustust ega eriettevalmistust – toikad on ikka maas ja ega sa ära ei eksi. Need rajad on samuti rahva jaoks tehtud, mida meil väga ei teadvustata: seda, et kõik on sõitmiseks mõeldud kohad.
Kuigi naisi peetakse alalhoidlikumaks, ütleb minu kogemus, et neil on huvi rajalt eemale minna palju suurem. Nad julgevad ise, usuvad grupijuhti ja saavadki hakkama. Mehed on tihtipeale omale väikese kõhukese juba ette kasvatanud ja neil on natuke häbi, kui igapäevaelus suur ja tähtis otsustaja ei oska suusatada. Naisterahvas võib kümme korda üle pea käia ja lumes mütata, meestel on aga sellest piinlik.
Inimestel on õudselt palju eelarvamusi ja stampe, näiteks, et päike peab olema. Kui keegi tuleb sellise mõttega reisile ja päikest pole, vaid sajab hoopis paksu, laia lund, siis käib ta nädal aega mossis näoga ringi, selmet võtta olemasolevast maksimum.
Ära suru end raamidesse
Eelhäälestust on raske murda ja seda on palju, ka näiteks radade suhtes. Aga no las olla täna torm, teed, kapuuts peas, oma laskumise, siis väikse joogi ja veel ühe tiiru! Kehva ilma tõttu pole mõtet hotellis päeva maha magada! Mägi on iga päev erinev ja sellest võiks võtta maksimumi, mitte oma kujutlusvõime kitsastes raamides püsida. Nii lased kokkuvõttes puhkuse nässu ja pärast on tuju paha, et kulutus tehtud, aga reis polnudki selline, nagu tahtsid.
Üks eelarvamus on ka, et mägede kõrgus tagab alati head lumeolud. Tegelikult on keskused ja rajad tehtud ikka sellistesse kohtadesse, kus on arvestatud ka muid parameetreid, sh paljude aastate ilmavaatlustulemusi.
Viimastel aastatel mängib üha suuremat rolli ka kunstlume tegemise võimaluste olemasolu. Seetõttu on vähemalt Austrias olnud madalamates kohtades isegi rohkem lund kui kõrgetes tuulistes paikades. Eelis on neil, kes on rohkem investeerinud lumetootmisse.
Üksi Alpides on sadu suusakeskusi – seetõttu tuleks igal aastal valida võimalusel uus sihtkoht. Pensionipõlves võid minna uuele ringile, et oma lemmikkohad uuesti üle vaadata.
Suusatamas tasub käia ka Ameerikas, Kanadas või Jaapanis. Eriti siis, kui niikuinii sinna asja on ja aega leidub.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember-jaanuar 2007.
Teemad