Kümnepäevane G Adventures’i grupireis rahvusvahelises seltskonnas noorte seiklusjanulistega tõmbas kirevale rännakule porimülkast paradiisirandadeni. Loe Estraveli Tellimiskeskuse reisikonsultandi Helis Oja seiklustest. Lugu on ilmunud reisiajakirja Traveller 2022 sügis-talvises numbris.
BANGKOK
Reis pealkirjaga “Iidsed varemed ja paadisõidud” algas lennuga Bangkokki, mis võttis aega peaaegu 12 tundi. Paras kaks korda filmi vaadata, kolm korda süüa ja viis korda magada. Öömaja Bangkokis oli olemas, aga selle, kuidas sinna saab, otsustasin jätta taksojuhi hooleks, aga jäi hoopis saatuse hooleks, sest taksojuht inglise keelt ei osanud. Üksinda uidata ma tavaliselt ei söandaks, aga Bangkoki Hiinalinnas on nii palju reklaamtahvleid ja meeldejäävaid kujukesi, et isegi minusugusele koba-orienteerujale tuli ainult harvadel hetkedel eksinu paanika peale.
Bangkokis on linnatransport väga hea – rong, metroo taksod ja tuk-tukid. Jalutuskäigul sain näha mõnda kullakarva templit ja ringi peale teha Lumphini pargile, kus kohtab elukaid nimetusega Aasia veemonitor. Need sisalikud on üldjuhul paarimeetrised, aga tublisti sihvakamad kui krokodillid ja inimene ei ole nende lemmiksaak.
KAMBODŽA PIIRI POOLE
Poipeti on Bangkokist nelja kuni kuue tunni tee, oleneb peatuste arvust. Tai poolel olev piiripunkt Aranyaprathet pidavat olema üks hektilisemaid piiriületuskohti, aga meie sealoleku ajal ühest riigist teise hüpe oli nagu lupsti. Esmamulje Kambodžast oli väga mugav, seda tänu siledatele teedele, mis Tai pool olid pigem aukliku reljeefiga. Õhtusöök toimus The New Hope Vocational Training restoranis, mis on G Adventuresi poolt algatatud restoran, arendab oskusi ja annab tööd kohalikele abivajajatele. Sama projekti raames rahastatakse ka kogukonnakooli ja tervisekeskust.
SIEM REAP JA ANGKOR WAT
Siem Reap on Kambodža suuruselt teine linn, oma päeva saab sisustada päikesetõusust järgmise päikesetõusuni. Varajane ärkamine tasub end ära, alustades päikesetõusust Angkor Wati kohal. Ehitatud 12. sajandi esimeses pooles kuninga usu järgi Vishnu (hindu jumala) auks, kujunes templite kompleks 12. sajandi lõpuks budismi pühapaigaks, olles maailma suurim usuline monument. Palvetades asetatakse jumalatele kingituseks tavaliselt valge jasmiiniõis.
Õhtu poole võtsin osa ATV sõidust, mis oli üks parimaid otsuseid – äge adrenaliinilaks vaatega päikeseloojangule, mille ees jooksevad lapsed, kutsikad ja kanad läbisegi. Vihmast märgadel rohupõldudel ja porimülgastes külateedel sõites olin ülepeakaela porine ja oleksin kenasti buffalo’de kombel kraavi kümblema sobinud. Sain end õhtuseks pubitänavale minekuks puhtaks küürida hotellitoas, kuhu porised ATV-sõitjad transporditi kaubiku kastis. Sealjuures tuli kasuks levinud pesupesemise teenus, mida paljud majutuskohad vahendavad äärmiselt väikese tasu eest.
Järsud trepid Angkor Watis 
Skulptuurid Angkor Thom väravate ees 
Tomb Raiderist kuulus Ta Prohm tempelHÕLJUV KÜLAKE
Siem Reapist pealinn Phnom Penhi poole sõites möödub tee Tonle Sapi järvest, mis on Kagu-Aasia suurim mageveejärv ja mille kallastel ja lausa järve peal asetsevad kalurikülad. Majakesi hoiab veest meetrite kõrgusel toigaste rägastik, mis on nagu maailmaime omaette. Osad hooned (sh kool, politseijaoskond, tarbekauplus) hõljuvad veepinnal, vundamendiks rehvidega toestatud parveke.
Mussooni ajal muutub järv umbes viis korda suuremaks, nii katab Mekongi jõest lisaks vuhanud mudavesi riisipõldude ja metsade pinnase, tuues seejuures suurenenud kalamahu. Perede sissetuleku tagab põhiliselt suitsutatud, kääritatud või soolatud kala ja kalapasteet (prahok).
Värske kalasaaak Tonle Sap jõest 
Teod hautatakse peale puhastamist tule peal potis 
Hõljuva küla tüüpilised elamudPEALINN JA KAMBODŽA JÕHKER AJALUGU
Kambodža on niigi oma mitmekülgsuse poolest rikas ja ka pealinn Phnom Penh on nii kõrghoonetega ärilinna, kohvikutega ääristatud tänavate kui värskelt lahtilõigatud lihakraamiga turuplatside nägu, rääkimata kullakarva templitest ja inimesi täis parkidest.
Riigi ajalukku jääb ränk periood 1975-1979, mil punakhmeeride valitsusel genotsiidi ajal tapeti pea kaks miljonit inimest (tol ajal neljandik rahvastikust). Olles juba vangi võetud, sai piinarikkast jubedusest põgenema ainult 12 inimest, kellest üks oma raamatut endistel tapapõldudel uhkusega esitleb.
KOH RONG SANLOEM
Sihanoukville’i sadamast kahetunnise kiirlaevasõidu kaugusel asuv Koh Rongi Sanloem saar on vapustav kontrast tihedalt asustatud mandrile. Rannapuhkuse nautleja unelmaid täidavad privaatsed rannasopid koos valge liiva ja nii päeval kui ööl sillerdava veega. Hostel, milles saarel ööbisime, on päeval vaikne, sest tegevust leiab snorgeldades, paadiga saare eri randades ringi uidates, kala püüdes, ühe-dollari-õlut rüübates või metsikus džunglis matkates. Õhtul aga kõlab muusika, rannas käib tuletants ja magama minna ei raatsi, sest vesi on mõnusalt soe ka öösel ja näilised tulesädemed vees on imetlusväärsed. Sillerduse vees tekitab plankton, mis ilmub nähtavale, kui ise ringi sulistada.
Hostelielu alternatiiv on näiteks saare põhirannal, Saracen Bay Beachil olevad bangalod. Turismi tipphooaeg on seal oktoobris, aga maikuus tundus terve saar justkui paari väikese reisigrupi ja mõne üksikreisija päralt.
CHAMBOKI KODUMAJUTUS JA LEHMALIIKLUS
Peale paradiisipuhkust tõi G Adventures meid taas maa peale. Chambok on ökoturismi viljelev kommuunküla, mis lisaks toore maaelu olustikule peidab metsa- ja mägimatkajatele mitmeid veejugasid. Jõudsime Chambokki õhtupoolikul, mil meid sõidutati küla vahel traktorimootori jõul liikuva lehmavankriga kanjoni juurde, õhtusöögile ja tagasi koju. Tee peal olid liiklusreguleerijateks valged lehmad, kes juba pimeduse saabudes olid karjakesi teele magama sättinud või niisama küla vahel jalutasid. Kanjon ööpimeduses suuri emotsioone ei tekitanud, aga koduselt auravad riisi, köögivilja- ja kohalike taimede hautiste pajad, mis lauale toodi, jätsid unustamatu maitseelamuse.
Öömaja oli väga lihtne, toas oli vaid üks mööbliese ja see polnud voodi, vaid riidekapp. Magala oli põrandale laotatud madratsid sääsevõrkudega. Vannituba oli küll vanniga, aga vett pidi ise kastruliga kühveldama ja tualettpott asus põrandapinnast allpool.
VIIMANE PEATUS: HO CHI MINH
Taaskordne piiriületus, mille eel grupijuht holatas, et võib minna paarkümmend minutit või paar tundi ning kiiremaks toimetuseks soovitati koguda erinevates ühikutes rahatähti. 5-10 dollarit või siis asjaolu, et järjekorda polnud, aitas piiriületusel taas väga hõlpsasti minna. Koos pausidega üheksatunnise bussisõidu järel olimegi Vietnami suurimas linnas. Tänavatel leidus seninägematult rohkem butiike ja päriskaubaga brändipoode. Motorollereid vuhab Ho Chi Minhi tänavatel päeva jooksul kuus miljonit ning just roller (saab ka koos juhiga rentida) on kõige mõistlikum transpordiviis.
Grupireisi viimase õhtu tähistamiseks siirdusime Bui Vieni tänavale, mis oli veel kihavam kui päevane liiklusmöll, sest lisaks tuli end ka lehvikumüüjate ja baaride sisseviskajate vahelt mööda laveerida.
SINGAPURI LENNUJAAM
Kojulend oli kõrvalepõikega läbi Singapuri lennujaama, kus oli aega uudistada neli tundi. Ühes maailma paremate sekka kuuluvas lennujaamas saab jätkulendu oodates meelt lahutada kinos, jõusaalis, ilusalongis, troopilistes aedades või kas või basseinis ja mullivannis.
Minu jaoks esimene grupireis oli igati väärt ettevõtmine. Enne reisi stress olematu, sest kõik on juba ette planeeritud, jääb minna ainult kohale ja edasine on avastamisrõõm.
Lugu on ilmunud reisiajakirja Traveller 2022 sügis-talvises numbris.
Tahaksid ka seiklema? Vaata G Adventures´i reisiprogramme. Novembris 2023 broneerides soodustus -30%!
Teemad