Kui mandril on käes hall, lehetu ja porine sügis, kestab Naissaarel värvidemäng veel edasi. Meri on pikalt soe ega lase sügisel halliks minna. Naissaarel on sügis palju pikem kui mandril.
Nõukogude ajal üsna militaarse mainega saar on taas loodusretkede sihtkohaks pöördunud. Tallinnast pääseb saarele ka tormisemate ilmadega, sest sadam võtab vastu suurema süvisega aluseid, mis võivad kohale sõita kasvõi jõulude ajal. Sügisel on tähtis, et vee peal vähem loksutaks ja ootamatult kerkinud torm saarele vangi ei jätaks. Näiteks aurik Katharina sobib merereisiks ka karmide ilmade korral.
Saarel saab valida keskmise, põhja- ja lõunaraja vahel. Tegelikult võiks kohe alguses ära otsustada, kas minna põhja või lõunasse. Keskmine rada on kompromiss edasijõudnutele või neile, kel tõesti aega napib.
Lõunarada
Alustuseks on lõunarada parim ja huvitavaim, sest seal on rohkelt vaatamisväärsusi. Sadamast alates on enamik teid tähistatud korralike sinivalgete märkidega. Suurem tee viib läbi Männiku küla, kus asub Naissaare muuseum ning kohtab ka paari püsielanikku. Matkarada ise kulgeb küla kõrval idüllilisel kaldapealsel, kust avanevad vaated nii sadamale kui ka Tallinna kilukarbisiluetile. Saare lõunatipus on väike Leedu Nida – suured mereäärsed liivaluited, mis ulatuvad kõrgele nagu mäed.
Kui nüüd saare sisemusse pöörata, viib tee luidetelt otse Naissaare puhkekeskusesse, kus vajadusel saab ka ööbida. Keldri kõrval podiseb diiselgeneraator, sest tsivilisatsiooni põhihüve – elektrit – siin ei ole. Sealsamas asuvad mõned meremiine (muidugi tühje) täis laotud kitsarööpmelised platvormvagunid ning vana vedur, mis mõni aasta tagasi veel inimesi saare kitsarööpmelisel raudteel ringi vedas.
Edasi viib lõunarada Sepa tallu Omari küüni juurde, kus veedab oma suvesid Tõnu Kaljuste. Omari küünis toimuvad etendused ja kontserdid, ilusa ilmaga mahuvad küüni taha lavale isegi koorid.
Kuigi küüni juurest saab otse metsateed pidi saare keskel asuvate miiniladudeni, tuleks enne põigata paarsada meetrit lääne pool paikneva Maarja kiriku juurde. Pühakojast veel sadakonna meetri kaugusel on surnuaed, mille puust väravakaar on üks Naissaare sümboleid.
Miinilaod on teine Naissaare sümbol. Okastraataiad on alles, püsti on ka miinitehase müürid ja katus peab. Tehase eest leiab maa külge aheldatuna isegi üksiku miini. Laod on aga tühjad – vaid tagumistes leidub veel midagi – ning metall ära veetud.
Tagasi sadamasse jõudes on läbitud 11–12 km, vahest rohkemgi, kui teel on ette tulnud kõrvalepõikeid.
Põhjarada
Kui lõunarajal jõuab päevaga tiiru ilusti ära teha, siis põhjarajal läheb veel kiiremini, sest selle kogupikkus on napilt 7–8 km. Teele jääb Taani Kuninga Aed, mis algab põdrasamblatega kaetud ja mändidega pikitud luidetelt ning jätkub omapärase puisniiduga, kus leidub tammesid, sarapuid ja metsikuid õunapuid. Kuni põhjatipuni kohtab nii Eesti, Saksa kui ka Vene kaitseehitisi, lihtsaid suvituskohti ning lausa luksusikke villasid. Majakani jõudes saab sisemaa poolt natuke teist teed pidi tagasi jalutada. Kui on sügis, näeb värve, marju ja seeni igal pool.
Teemad