Teejuht suvisele Setomaale

Setomaa on täielik eksootika siis, kui satute sinna mõnel tähtpäeval. Ent ka muul ajal pakub see põnev maanurk avastamisrõõmu – alustades kummalisest keelest ja lõpetades üsna ebaharilike roogadega. Setomaa looduse ilu ei ole mõtetki üritada sõnades edasi anda!

Setomaa ABC

Algajal Setomaa külastajal tasub alustada Obinitsa Muuseumist, et endale Setomaa ABC selgeks teha. Hubase tubamuuseumi esemed pärinevad ümberkaudsetest küladest, põhirõhk on seto naiste peenel käsitööl. Elutähtsam linikute ja käpikute nägemisest on aga samas auv turismiinfopunkt, kus saab teada, mis parasjagu toimub Setomaal, Põlvamaal ja Võrumaal. Kohe alustuseks saab siit ka suveniirid ära osta: müügiletis on käsitööd, setokeelseid ja -meelseid raamatuid, CD- ja DVD-plaate.

Kirikuteele

Kui teil on olnud õnne ja parasjagu on käimas mõne kirikupüha tähistamine, mida Setomaal tundub juhtuvat sagedamini kui mõnes teises kristlikus maailmanurgas, siis tormake edasi mõnda kirikusse või tsässonisse.

Obinitsas endas on muidugi ka kirik ja olenevalt sellest, kas armastate rahvamasse või vihkate neid, tuleks külaskäik sinna sättida Obinitsa Issanda Muutmise kiriku suurimale pühale Paasapäevale 19. augustil või siis sel ajal paari aasta eest uhkusega Soome-Ugri kultuuripealinna tiitlit kandnud linna kindlasti vältida.

Igal juhul tasub ära käia Podmotsa külas ja üle vaadata selle tsässon – küla asub Eesti ja seega Euroopa Liidu piiril, olles viimaseks punktiks enne Venemaad. Kui piir oli veel avatud, käis Vene poolelt Kulje kiriku preester koos sealse rahvaga Podmotsa tsässonas suvistepüha pidamas. Pühade algust tähistas ristide ja ikoonide saabumine lahe tagant paadi või parvega. Tsässon ehitati sinna juba 1760. aastal ja on väga armsalt renoveeritud.

Teine väga hea koht on Saatse kirik. Saatses on kaks suurt kirikupüha: päätnitsapäev (juulikuu viimasel reedel) ja rämmanipäev (10. november). Kirik ise on ka argipäeval tore vaadata. Saatse uus kivikirik, mis on praeguseks küll juba muljetavaldavalt vana, valmis 1801. aastal ning selle nimipühakuks sai Kreekast Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Kirikus on ka 15. sajandist pärinev kivirist, mida peetakse imettegevaks. Mis imesid see teeb, peate küll ise välja selgitama.

Ja kui te pole veel kogu sellest usuvärgist väsinud ja näiteks juhuslikult jaanipäeva maha magasite, on vaja ära käia ka Meeksi ehk Miikse kirikus. Miikse kiriku nimepäev, tähtsaim püha, on vana jaanipäev: 7. juuli.

Peole!

Kui vanasti mindi kirikust otse kõrtsi, siis praegu on asi natuke väljapeetum.

Õlut juuakse moodsal ajal mõnel kultuuriüritusel, mitte pimedas madalas kõrtsitoas. Seto Folk “Metsa poole” toimub 16.–18. juunil Värskas ja asukohast tingituna on üsna loogiline, et korraldajad on otsustanud lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja see üritus on korraga mõeldud nii matkahuvilistele kui ka muusikafännidele. See on festival, kus laadaplatsil müüvad meistrid kohalikku käsitööd. Süüa saab tõelist Seto toitu, juua koduõlut ning kogeda setode külalislahkust. Kui läheb hästi, on laval ka Eesti festivalide ja suvetuuride kullafond: Metsatöll, Meisterjaan, Maarja Nuut, Voorand-Koikson-Sooäär-Daniel jt.

5. august ehk Seto Kuningriigi päev tasub peomõtteid mõlgutades endale ka kohe kalendrisse kirja panna. Seto Kuningriigipäiv toimub tavapärases hiilguses ja välja kujunenud rütmi järgi: lauldakse Seto hümni, rahvas valib meistrid ja uue ülembsootska. Meistrite tiitlile võistlevad sõnolised ja karguse tantsijad, tehakse Seto toitu ja käsitööd. Päeva lõpus saab näha Seto sõjaväge. Seejärel on külalised oodatud kirmasele ehk Seto peole pillimängu, leelo ja tantsuga.

Päris suve lõpus Setomaale sõites olete nendest kahest suursündmusest küll ilma jäänud, aga see-eest tabate täpselt Lüübnita kala- ja sibulalaata (26.–27.08), mis on hulga rahulikum ja tervislikum. Sellel laadal on aukohal sibula- ja küüslauguvanikud. Samuti on külalistele meelepärane värske ja kuivatatud järvekala, mida kohalikud kalurid ise püüavad, kuivatavad ja müüvad. Laata rikastab kirev kultuuriprogramm ja pole põhjust arvata, et jälle mõnda Eesti staari laval ei näe.

Sööma

Ehkki laatadel ja pidudel saab ohtralt süüa ja õlut juua, on päeva lõpuks ikkagi tore korralikult laua taha maha istuda. Tiistre teemaja Misso vallas Tiistre külas on väga hea valik, mille köögi tarvis kasvab tooraine naabrite põllul ja laudas ning retsepte üleliia moodsaks pidada ei saa.

Taarka Tarõ Köögikõnõ Obinitsa Seto Seltsimajas pakub ehedat Seto kööki ja kes tunneb, et see kõlab tegelikult ikkagi natuke hirmuäratavalt, siis turvalised Ukraina söögid (mõelge boršile!) on ka valikus.

Magama

Kui te ei ela Setomaal, on kõik kohad liiga kaugel ööseks koju sõitmiseks. Õnneks võimalusi öömaja leida Setomaal ikka on, ehedaima kogemuse garanteerib kindlasti kodumajutus Ülenurme või Vetevana (info kraani.marnet@gmail.com) turismitaludes, mis on mõlemad Misso vallas.

Aga isegi kõige enam hotelli meenutav koht on tegelikult talu ehk Setomaa Turismitalu, mille tõmbenumbriks pole Setomaale kohaselt mitte mullivannid ja massaažidušid, vaid suitsusaun.

Seto leelo – UNESCO kultuuripärand

 

Setomaalt ei ole mõtet enne ära sõita, kui olete kusagil kuulnud ehedat seto leelot.

Leelo on setude traditsiooniline laulmisviis, mille osaks on nii originaalne muusika kui ka kindlatele reeglitele vastav tekst. Sellise teksti loomisel on traditsioonilised reeglid ja laulmissituatsioonid, näiteks kuningriigipäevad, leelopäevad ja perekondlikud tähtpäevad.

2009. aastal toimunud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse komitee istungil otsustati seto leelo kanda vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Teemad